E-ITSPEA raamatuarvustus

Lennuvõimetu linnu lend

Kas maailma muutev revolutsioon võib alguse saada puhtalt naljapärast? Just seda tõestab Linus Torvaldsi autobiograafia „Just for Fun: The Story of an Accidental Revolutionary” (2001), mille ta pani kirja koos ajakirjanik David Diamondiga. Raamat maalib elava ja humoorika pildi sellest, kuidas üks noor Soome arvutifänn lõi enda lõbuks operatsioonisüsteemi Linux – ja kuidas sellest tagasihoidlikust hobist kasvas välja globaalne tehnoloogiline liikumine. See pole kuiv tehnikaajalugu, vaid mõnusalt isiklik lugu, täis eneseirooniat, põnevaid episoode ja mõtisklusi vaba tarkvara filosoofiast. 

Juba lapsepõlves oli selge, et Linus Torvalds on omamoodi tegelane – nohik ajal, mil “nohik” polnud veel kompliment. Ta kasvas üles Helsingis akadeemilises peres ning sai arvutipisiku külge tänu vanaisale, kes oli statistikaprofessor. Legendaarne on lugu sellest, kuidas vanaisa palus väikesel Linusel trükkida arvutisse ridamisi BASIC-koodi, mida poiss tegelikult mõista ei jõudnudki – ent koodi sisestamine pakkus talle nii suurt lõbu, et just sellest tekkis eluaegne programmeerimiskirg. Koolis hiilgas Linus reaalainetes, ent seltsielus jäi pigem varju; kohustuslik sõjaväeteenistuski kinnistas tunnet, et tema kutsumus peitub pigem arvutites kui kasarmus.

Torvalds viib meid ajarännakule 1980ndate koduarvutite maailma, meenutades oma esimesi masinaid –Commodore VIC-20 ja Sinclair QL. Need tollal algelised, ent Linusele ülivõluvad arvutid andsid talle esimesed õppetunnid. Paraku hakkasid QL-i opsüsteemi piirangud (kirjutuskaitstus, mälukaitse puudumine) teda peagi frustreerima. See ärritav kogemus suunas noort häkkerit loovusele: tekkis soov ise midagi paremat valmis programmeerida.

Helsingi Ülikooli astudes avanes Linusele uus mängumaa. Ta puutus kokku kuulsa arvutiteadlase Andrew Tanenbaumi loodud õppe-operatsioonisüsteemi Minix-iga ning luges ahnelt Tanenbaumi raamatut opsüsteemide disainist. Peagi hakkas ta Minixi näitel ka ise katsetama: alguses kirjutas enda tarbeks lihtsa terminaliemulaatori, ent tasapisi arenes sellest soov luua omaenda opsüsteemi tuum – midagi, mis oleks parem ja rohkem tema kontrolli all.

Siit saab alguse Linuxi sünnilugu, mida Torvalds jutustab tagasihoidliku huumoriga. 1991. aastal postitas 21-aastane Linus ühte interneti foorumisse teate, et on “kirjutamas üht väikest vaba operatsioonisüsteemi hobi korras – lihtsalt naljapärast”, ning palus huvilistelt tagasisidet. Muide, ka Linuxi nimi sündis juhuse läbi – Linus mõtles algul oma uustulnukat kutsuda “Freax”, kuid ülikooli FTP-serveri administraator pani projekti kausta nimeks hoopis “linux” ja see jäi külge. Linus ei kavatsenud maailma vallutada – ta soovis vaid ideid ja abi oma koodi täiustamiseks. Ent seesama avatus tõmbas tema projekti ümber kiiresti rahvusvahelise entusiastide kogukonna. Nagu raamatu alapealkiri vihjab, sai avatud lähtekoodiga tarkvara revolutsioon alguse täiesti kogemata.

Mõnda aega keerles Linuse elu vaid tsüklis “kood → söö → maga” – periood, mida ta kirjeldab muheda eneseirooniaga. Üks dramaatiline (aga tagantjärele vaadates koomiline) episood leidis aset, kui Torvalds kustutas kogemata oma arvutist Minixi. See sundis teda otsustama: kas taastada vana süsteem või arendada Linux kiiresti iseseisvaks. Loomulikult valis ta viimase variandi. Paradoksaalsel kombel andis just see sunnitud tagasilöök Linuxile võimsa arengutõuke – pärast seda sai selgeks, et Linux saab ise hakkama.

Ka inimlik pool pole loos kõrvale jäetud. Torvalds pajatab muigega, kuidas ta tutvus oma tulevase naise Tovega – tudengiga, keda ta ülikoolis juhendas (ja kes oli muide kuuekordne Soome karatemeister). Julge neiu saatis oma juhendajale koguni e-kirjaga kohtingukutset (sest tagasihoidlik noormees ise poleks seda ilmselt teinud). Linus nõustus ning Tovest sai hiljem tema abikaasa. See südamlik ja samas lõbus vahepala näitab, et Linuse elus polnud kõik ainult kood – ka päris elu leidis tee sellesse loosse.

Edasi hakkab Linux ületama hobi piire. Ühel hetkel avastas Torvalds, et tema “naljaprojektist” räägivad tõsimeeli suured tehnoloogiafirmad. Raamatust selgub, et ettevõtted nagu IBM, Intel ja Oracle asusid Linuxit toetama, nähes selles potentsiaali pakkuda väljakutset Microsofti valitsevale võimule arvutimaailmas. Torvalds selgitab ka, kuidas vabalt levitatav Linux sai äriliselt edukaks: ilmusid firmad (näiteks Red Hat), kes pakkusid Linuxi põhjal teenuseid ja tuge. Kui Red Hat börsile läks, sai ka Linuxi looja oma töö viljast rahalist tulu aktsiate kaudu. Linus märgib huumoriga, et miljonäristaatus tuli tal justkui möödaminnes – endiselt huvitas teda koodi kirjutamine rohkem kui luksuslik elu. See vastandus – idealistlik häkker versus tunnustatud tehnoloogiaguru – lisab loole mõnusa inimliku mõõtme.

Lõpuosas läheb jutt filosoofiliseks. Torvalds jagab elu motivatsioonid kolme tasandisse: esmalt ellujäämine, seejärel sotsiaalne kuuluvus ning lõpuks meelelahutus (“lihtsalt lõbu pärast”). Alles kolmandas faasis sünnib tema arvates tõeline kirg ja loovus ning Linuxi lugu peegeldab seda hästi. Ta ei loonud Linuxit raha või kuulsuse pärast, vaid puhtast lustist – ja paradoksaalselt tõi see hiljem kaasa ka maine ja edu. See just for fun mõtteviis kumab läbi terve raamatu ning nakkab kergesti ka lugejale, pannes mõtlema, mis meid tegelikult tegutsema ajendab.

Stiililt on raamat kaugel igavast tehnikaõpikust. Torvalds ja Diamond kirjutavad otsekohese, sõbraliku huumoriga, justkui vestaksid lugejaga kohvilauas. Näiteks räägitakse muhedalt, kuidas pingviinist sai Linuxi maskott (üks loomaaia pingviin hammustas Linust kord sõrme) või kuidas Steve Jobs üritas Torvaldsit Apple’i meelitada tingimusel, et ta Linuxist loobuks. Need värvikad lood panevad muigama ja ilmestavad Torvaldsi sirgjoonelisust – Linus ei loobunud oma põhimõtetest isegi suurkujude peibutuste peale.

„Just for Fun” on kokkuvõttes inspireeriv ja lõbus lugemine nii tehnoloogiahuvilisele kui ka laiemale publikule. See on elav ülevaade sellest, kuidas ühe introvertse noormehe hobiprojektist kasvas üleilmne nähtus. Lisaks IT-arenguloole on see lugu inimesest, kes jäi truuks oma kirele ja väärtustele. Raamatu üldtoon on optimistlik: suurimad saavutused võivad sündida just siis, kui neid ei jahita, vaid tehakse midagi rõõmuga. Linus Torvaldsi “kogemata” revolutsioon kinnitab, et lustist alguse saanud teod ja avatud koostöö võivad maailma muuta.