E-ITSPEA Nädal 1.

IT-ajaloo kolm külgetõmbavat lugu: revolutsioon, ajast ees ja "veidi mõttetu vidin..."

Psühholoogia loengud on mulle õpetanud, et mälestused talletavad alati paremini, kui nad on seotud mingi emotsiooniga. Olen täheldanud seda ka enda puhul. Suudan üsna hästi meenutada korda, kui ma nägin esimest korda elus Juku arvutit. Kui seni olin harjunud istuma ekraani ees ilma, et see vajaks minu poolt mingit muud sisendit, kui kanalivahetus, siis mulle tundus hämmastav, et sisestad mingi paberist kandilise diski ja juba saadki mängida. Mänge ennast ma kahjuks ei mäleta. Sellegipoolest ma olin müüdud.

1. Revolutsioon: Nutitelefon.

Kui Steve Jobs tutvustas 2007. aastal esimest iPhonet, oli see nagu tulevikust saabunud. Seni olid telefonid vaid nupuga toksimiseks ja SMS-ide saatmiseks, kuid iPhone tõi ekraanile puutetundliku liidese, tõelise veebibrauseri ja rakenduste poe. See oli esimene seade, mis ühendas meelelahutuse, suhtlemise ja töö ühtseks tarbija-kogemuseks.

Aga kas Steve Jobs oli esimene? Mitte päris. Puutetundlike mobiiltelefonide ideega olid flirtinud teisedki - Microsoft, HTC jne. Olen kindel, et isegi tol hetkel populaarseim bränd, Nokia, omas tootearenduses mõnd puutetundlikku isendit. Kahjuks ei suutnud nad oma turupositsiooni hoida mitmel erineval põhjusel.

Miks see muutis kõike?

• Puutetundlikkus muutis kasutajaliidese palju intuitiivsemaks.
• Rakenduste ökosüsteem tegi telefonist universaalse tööriista: pangaäpp, trennijälgija, kaamera.
• Disain, mis püüdis tähelepanu.

Kõik eeltoodu on erinevate faktorite koosmõju, mis tegi iphone sedavõrd populaarseks. Kuid mina arvan, et põhiliseks edu võtmeks oli emotsiooni müümine. Seda oskas Steve Jobs hästi - emotsioone luua ja seeläbi müügiedu saavutada.

2. Enda ajast ees: online toidupoed.

1990ndad olid digiajastu buumi alguseks: internet kasvas plahvatuslikult, Amazon müüs raamatuid, ja mõned ettevõtjad uskusid, et kogu toidupoe saab virtualiseerida. Aga nende äriplaanis oli pisut puudujääke...

Toiduostud ühe klõpsuga (LINK)

Ettevõtted nagu Webvan (USA) ja Peapod (1996) tahtsid muuta toiduostu mugavaks: klientidel pidi olema võimalik tellida koduni värsked toidukaubad, ilma poes käimata. Webvan investeeris 1 miljard dollarit automatiseeritud laodesse ja lubas 30-minutilist kohaletoimetamist.

Miks see tundus nii revolutsiooniline?

Tehnoloogiline uhkus: Veebipõhised tellimissüsteemid olid 1990ndatel väga uuenduslik lähenemine.
Mugavus: Eriti linnainimestele, kes väsisid poes käimisest.
Investorite hullus: Dot-com-mull tekitas usku, et iga veebiidee on kuldaväärt.

Miks see läbi kukkus?

Webvan läks pankrotti 2001. aastal, kaotades investoritele 800 miljonit dollarit. Peapod suutis küll püsima jääda, kuid alles 2010ndatel hakkas kasumit teenima. Põhjused olid karmid:

• Tehnoloogia piirangud: Enamik kasutas dial-up internetti (laadimisaeg: 10 minutit lehe kohta).
• Logistika koorem: Kohaletoimetamine oli kallis (auto kütus + töötajad), aga kliendid ei olnud nõus maksma 10$ teenustasu.
• Käitumismustrid: Inimesed tahtsid ise puuviljasid katsuda ja kartulit valida.
• Ülehinnatud turg: 2000. aastal kasutas interneti poodlemiseks vaid 22% ameeriklastest.

Mina väidan, et investorid olid pimestunud ning unustasid uurida (või ei tahtnudki teada), kas inimesed on üldse valmis oma toidukaupu interneti teel soetama. Julgen väita, et see sai tegelikuks põhjuseks. Ühelt poolt ei olnud kõigil sellist harjumust igapäevaselt internetis toimetada (nutitelefonid tulid hiljem) ning teisalt puudus neil soov/motivatsioon toidukaupu internetist tellida. Lisaks julgen väita, et klientidele jäi emotsioon müümata!

Miks sama idee nüüd töötab?

Täna on Instacart, Amazon Fresh ja Bolt Market edukad – aga miks? 1990ndate ebaõnnestumine oli ajastuse viga, mitte halb idee:

• Äppide ajastu: Nutitelefonid muutsid ostukogemuse sujuvaks (pildid, kohesed uuendused).
• Keskkond on valmis: Kodune wifi, automaatmaksed, usaldusväärsus.
• Pandeemia efekt: 2020-2023 õpetas kliente e-poes käima.

Ja taaskord ma ei saa mainimata jätta emotsiooni. Ka negatiivne emotsioon võib mingil moel müüa. Pandeemia tekitas sundolukorra, kus ühtäkki oli toidupoes käimine ebamugav isegi kui pood jäi sulle kojuminnes tee peale. Kuigi tõenäoliselt on toidu (nii valmis kui toidupoe kaupade) veebi teel kojutellimine vähenenud, siis pandeemia aitas sellel majandusharul kindlasti tuule tiibadesse saada.

3. Mõttetu vidin - nutisõrmus.

Ajaloost leidub mitmeid leiutisi, mille kohta tahaks küsida, et kellele seda nüüd vaja oli? Ma arvan, et kuigi nutisõrmus on esmapilgul natukene populaarsust kogumas (ennekõike tänu igasugu suunamudijate mahitusele), siis mina arvan, et neile on määratud olla saatusekaaslaseks tamagotchidele. Iroonilisel kombel on mõlema vidina ülesandeks jälgida, et peategelane võimalikult kaua ja tervislikult elaks.

Miks ma nii arvan?

• Hind: Nutisõrmused on kallid
• Laadimine: Kui 20 aastat tagasi ei laadinud me igapäevaselt mitte midagi, siis tänaseks on mõnel inimesel vaja igapäevaselt laadida suitsupulk, raamat, nutitelefon, nutikell, mängukonsooli pult, läpakas, tahvelarvuti (seda loendit saab jätkata päris pikalt). Innovatsioon on lahe, aga natuke võiks piiri ka pidada...