E-ITSPEA nädal 13

IT-abivahendid – kas tehnoloogia või sotsiaaltoetus?

Tänapäeva ühiskonnas, kus tehnoloogia areneb meeletu kiirusega ja digilahendused on saanud igapäevaelu lahutamatuks osaks, kerkib küsimus: kuidas käsitleda IT-tugilahendusi erivajadustega inimeste jaoks? Kas need on pelgalt tehnilised seadmed – nagu klaviatuur, kuvar või hiir – või kuuluvad need pigem samasse kategooriasse nagu kuuldeaparaadid ja ratastoolid? Küsimus pole pelgalt semantikas, vaid selles, kuidas me selliste lahenduste kättesaadavust riiklikul tasandil korraldame. Eesti kontekstis vajab see valdkond läbimõeldud lähenemist. Ühelt poolt on lihtne öelda: aidata tuleb neid, kes abi vajavad. Teisalt on tähtis leida tasakaal, et me ei looks olukorda, kus toetused toovad kaasa õpitud abituse. Inimestele, kellel on tegelik ja püsiv vajadus, peab abi kindlasti pakkuma. Samal ajal tuleb hoiduda olukorrast, kus tehnoloogiat hakatakse kasutama pelgalt mugavuse huvides – kui selle tegelik eesmärk on anda kellelegi tagasi iseseisvus ja väärikus.

Just siin tulebki mängu riigi roll. Heaoluühiskonnas on täiesti normaalne ja vajalik, et riik toetab neid, kellel on puudest tulenevalt piiratud võimalused tööturul osalemiseks. IT-tugilahendused – näiteks häälega juhitavad süsteemid, ekraanilugejad või spetsiaalsed sisendseadmed – on töövahendid, mis võivad avada ukse tööturule, haridusele ja sotsiaalsele osalusele. Selliseid vahendeid ei tohiks käsitleda ainult kui IT-varustust. Need on inimese jaoks sageli sama asendamatud kui ratastool liikumispuudega inimesele. Seetõttu võiks nende haldus kuuluda pigem sotsiaalvaldkonna alla – näiteks Sotsiaalministeeriumi ja Töötukassa koostöö kaudu –, mitte ainult Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalasse.

Raha küsimus on samuti oluline. Tõsi, tugivahendid on kallid. Kuid kui kaaluda, millist potentsiaali need avada võivad – võimaldades inimesel tööle asuda ja ise enda toimetulek tagada, võib see olla üks kasulikumaid investeeringuid. See on pikaajaline tugi, mis võimaldab riigil vähendada sotsiaaltoetuste koormust ja kasvatada maksutulu. Siin sobib meenutada vana ja väga tabavat vanasõna: „Anna inimesele kala ja ta saab söönuks üheks päevaks, õpeta ta kala püüdma ja tal on terve elu kõht täis.“ Just sellist mõtteviisi peaksime rakendama ka IT-abivahendite puhul.

Seega – kui oleme riigina huvitatud oma inimeste maksimaalsest potentsiaalist ja väärikusest, peaksime sedalaadi tehnoloogia rakendamist käsitlema kui investeeringut, mitte kulu. Just sellised abivahendid võivad aidata passiivsed sotsiaaltoetuste saajad aktiivseteks tööturul osalejaiks. Ning see on kasulik kõigile – nii inimesele kui ühiskonnale tervikuna.