E-ITSPEA nädal 6.

Sa ju ei varastaks autot...

 

Kui räägime intellektuaalomandist, võiks ju arvata, et tegemist on millegiga, mis kaitseb inimesi varguse eest kogu maailmas. Aga olgem ausad – tegelikkus on natuke erinev. Õigused on neil, kes on kiiremad, rikkamad või lihtsalt paremate juristidega. Kui sa arvad, et rahvusvahelised organisatsioonid, nagu WIPO (Maailma Intellektuaalomandi Organisatsioon), valvavad su geniaalset leiutist või  luuletust ööpäevaringselt – siis, noh... palju õnne optimistidele!

Mul oli see enne

Kui WIPO intellektuaalomandimudelitest üks komponent ka päriselt töötab, siis on see patendisüsteem. Selle pikk ja väärikas ajalugu ulatub tagasi vähemalt 15. sajandisse, mil Veneetsia Vabariik otsustas, et geniaalsetele leiutajatele võiks anda monopoolse õiguse oma avastustest kasu lõigata. Nüüdseks on süsteem keerulisem, bürokraatlikum ja massiivsem, aga vähemalt toimib – kui suudad läbi teha tuhande leheküljelise taotlusprotsessi ja sul on piisvalt raha juba enne seda geniaalset leiutist.

Eriliselt toimib patent ka tarkvara vallas, kuna suurte firmade (Google, Apple, Microsoft) jaoks on patendid relv. Kui neil on patent, võivad nad sind kohtus täiesti vaeseks vaielda. Tundub ebaõiglane? Võib-olla. Aga vähemalt on süsteem selge – kui sa registreerid patendi, on see sinu oma ja saad vajadusel kõik kohtusse kaevata. Raha peab olema. Patendipolitseid kahjuks ei ole... vist.

10 korda kuulsam

Autoriõigused peaksid kaitsma sinu loomingut – olgu see laul, raamat, kunstiteos või naljakas kassimeem, mille loomise üle eriti uhke oled. Probleem on aga selles, et autoriõigus on tugevalt riigikeskne. Kui su teos on Eestis kaitstud, ei tähenda see, et see Hiinas kedagi huvitab. Ma ausalt ei tea, mis rohtu selle vastu võiks olla. Kahjuks peame tõdema, et väljendid "ei saa" ja "ei tohi" on täiesti erineva tähendusega - elame kord juba sellises maailmas, kus oma õiguste kaitseks ei jää lõpuks muud üle, kui keskenduda sellele, kuidas tekitada rohkem olukordi, kus meie loomingut ei saagi varastada, sest kui seda teha ei tohi, siis selle juhtumist välistada on väga keeruline.

Lisaks kehtib autoriõiguste vallas tihtipeale "dzungliseadus": kes on kuulsam, rikkam või lihtsalt jultunum, saab oma tahtmise. Kui su teos meeldib mõnele suurele korporatsioonile, siis on lootus seda neilt tagasi saada umbes sama suur kui liivast köit punuda. Jääb vaid üle rõõmu tunda sellest, kuidas su looming viraalseks läheb.

Lõpetuseks meenus üks vana piraatluse vastane reklaam "You wouldn't steal a car". See sai omal ajal internetis päris naljakaid spinne. Minu arust on see lihte meem üsna filosoofiline. Teatud füüsilise maailma reegleid on virtuaalsesse väga raske üle kanda: