E-ITSPEA nädal 4

Mürgised võrguämblikud

Digiprivaatsus ning hirm selle kadumise ees on tegelikult üsna luksuslik probleem, mida omada. Kui saad rahulikult Telliskivi loomelinnaku suvalises kohvikus sõbraga Orwelli ettenägelikkust nentida ja samal ajal sojaubadest kaerapiimalate pilte instagrammi postitada, siis järelikult on sinu elus tegelikult kõik hästi. See ei ole mingi elustiili halvustamine ega varjatud irooniline märkus. Lihtsalt tõdemus, et tänapäeva geopoliitilises olukorras võiks meil olla märksa  tõsisemaid probleeme kui see, et YouTube soovitab meile täpselt neid videoid, mida me nagunii vaataksime, või et reklaamid on kummaliselt täpsed.

Aga ma siiski ei taha, et mind jälgitakse...

Inimese õigus olla off-the-grid ei ole mitte kuskile kadunud. See on endiselt täiesti võimalik – küsimus on lihtsalt selles, et enamik inimesi ei viitsi. Jah, sa võid jätta nutitelefoni ostmata, sotsiaalmeediast lahkuda, kasutada ainult sularaha ja ehitada endale kuskile metsaonn, kus kõik tehnoloogilised jäljed kaovad. Aga kui aus olla, siis see ei ole enamuse jaoks mugav variant. Meie elu on juba nii läbi põimunud digimaailmaga, et see tundub nagu ajas tagasi minek.

Lisaks ei ole "internet tunneb mind" alati halb asi. Tõsi, vahel on see natuke kõhe, kui sa räägid sõbraga suusareisist ja siis Facebook viskab ette reklaamid Austria Alpide suusanõlvadest. Aga teisalt – kas ei ole päris mugav, kui Netflix teab täpselt, milline seriaal sulle järgmisena meeldiks? Või kui Spotify paneb sulle kokku playlist'i, mis on nii täpselt sinu maitse järgi, et võiks arvata, et see on tehtud just sinu jaoks (sest tegelikult ongi)?

Ja mis siis...

Hiljuti vahetasin oma otsingumootori DuckDuckGo vastu, et testida, kui palju paremini see mu privaatsust kaitseb. Aga ma pean tunnistama, et vahel ajab see närvi – otsin midagi ja lihtsalt ei saa seda, mida vajan, sest see otsingumootor ei tea, millised on minu eelistused. Google on mind aastate jooksul nii tundma õppinud, et kui ma sinna midagi trükin, siis ta juba aimab, mis mind huvitab. On see siis jälgimiskapitalismi varjukülg või lihtsalt hästi optimeeritud kasutajakogemus? Ilmselt natuke mõlemat...

Me võime digitaalse privaatsuse pärast muretseda, ja võib-olla ongi põhjust, aga samal ajal on see ka lihtsalt osa modernsest elust. See on mugavus, millest keegi ei taha tegelikult loobuda, isegi kui me vahel selle üle ohkame.

Aga jälgimiskapitalism vs digiaedik?

Minu üsna radikaalne arvamus on see, et internetti pole mõtet püüda kammitseda. Reegleid võib ju välja mõelda ja nende jõustamist proovida, aga kui meil ei ole isegi füüsilises maailmas toimivat, rahvusvaheliselt tunnustatud korda, mida kõik riigid ja inimesed truult järgiksid, siis milleks eeldada, et see võiks töötada virtuaalses ruumis?

Olen juba noorest peale lähtunud põhimõttest, et internet on džungel. See on ilus ja mitmekesine paik, kus leidub kõike – teadmisi, kultuuri, meelelahutust, võimalusi. Aga samal ajal varitsevad seal ka mürgised ämblikud, mürgised ideed ja igasugused kiskjad, kes ei mõtle su parimale käekäigule. See tähendab, et vastutus lasub ennekõike inimesel endal – kui sa otsustad internetti sukelduda, siis pead olema tark ja teadlik, milliseid riske sa võtad.